Vinüüliplaadimängijate ehitus ja tööpõhimõte

Selleks, et paremini mõista vinüülplaadimängijate tööpõhimõtet, võtame antud postituses mängija detailideks lahti ning selgitame, milleks üks või teine asi vajalik on.

 

A. Plaaditaldrik – koht kuhu plaat asetatakse.  Soovitavalt tuleks enne vinüülplaadi asetamist panna plaaditaldrikule ka plaadimatt (slipmat).

B. Keskvõll (spindle) ja kandur – kindlustavad sujuva, soovimatutest sagedustest vaba pöörlemise.

C. Mootor (ajam) ja rihm – leiab ainult rihmaveoga plaadimängijatelt, panevad taldriku koos plaadiga pöörlema.

D. Helikäpp – tehtud tugevatest kergekaalulistest materjalidest nagu alumiinium või süsinikfiiber. Asetus ja kuju jälgivad plaadivagusid väga täpselt.

E. Helipea – elastselt kinnitatud nõelahoidik annab plaadi vao lookeid kompiva nõela mehaanilised võnked edasi helipea mehaanilis-elektrilisele muundurile. Mehaanilise liikumise muudab elektripinge muutusteks magnetoelektriline muundur. Vastavalt sellele, kas muunduris kutsub magnetvälja tugevuse muutuse esile väike liikuv magnet või liikuv traatmähis, on niisugune muundur kas võnkemagnetiga (tähis MM, Moving Magnet) või võnkepooliga (tähis MC, Moving Coil). Viimane tüüp annab puhtama heli, kuid on kallim.

F. Korpus – annab liikuvatele osadele vibratsioonivaba stabiilse aluse.

G. Jalad – summutavad vibratsioone – plaadimängija ei korja nii kergesti üles keskkonnast, näiteks kõlaritest või ruumis inimeste liikumisest lähtuvaid madalaid vibratsioone, mis võiksid mõjutada mängija töö kvaliteeti.

Rihm- või otseülekandega plaadimängija

Rihm- või otseüleanne näitavad ära kuidas plaadimängija taldrik pöörlema hakkab. Otseülekanne (direct drive) võimaldab ülitäpset liikumist ning peaaegu silmapilkset kiirendust, lisaks vähendab see võimalikku helimoonutust. Need omadused teevad otseveoga plaadimängijad eriti hinnatuks just DJ-dele (Technics SL-1200MK7).

Rihmaülekandega mängija plaaditaldrik on mootoriga ühenduses rihma kaudu. Selle variandi pooldajad väidavad, et see vähendab juba niigi vaikset mootorimüra ning aitab salvestuse esitamisel tuua välja veelgi enam nüansse.

Mõlemal ülekandeliigil on oma kirglikud austajad. Millist teed minna, oleneb juba teie enda maitsest ja eelistustest. Psühholoogilist faktorit ei tasu selliste detailide juures samuti kunagi alahinnata – oma kõrv on kuningas, aga mitte ainult.

Helipea ja selle olulisus

Enamus plaadimängijaid tuleb juba koos helikäpa külge kinnitatud helipeaga. Helipea otsas asub nõel, mis jälgib plaadi vagudes olevataid lookeid ja andes saadava vibratsiooni edasi. Plaadimängijaga kohe kaasatulev helipea on tavaliselt oma klassi soodsaimate hulka kuuluv ja enamus muusikasõpru eelistab need ajapikku parema vastu välja vahetada.

 

 

Fono-eelvõimendi vajalikkus

Esialgne helipea poolt toodetav heli on väga täpne, kuid samas äärmiselt nõrk ja selleks, et helisüsteem seda kasutada saaks vajab vinüülimängija eelvõimendust. See võib olla ehitatud sisse vinüülplaadimängijasse, stereovõimendisse, ressiiverisse, aktiivkõlaritesse või eksisteerida omaette seadmena. Viimasel juhul on teil küll üks lisaseade kodus juures, kuid see tasub end kindlasti ära, kuna kõigist võimalikest variantidest saab see teie helipeast kõige parema heli kätte. Eraldi eelvõimendusel on mitmeid erinevaid parameetrite kontrolle, lisaks saab enamasti ka valida, millist tüüpi helipead parasjagu kasutada soovid (MM või MC, vt eespool). Eelvõimenditest lähemalt saad lugeda meie blogipostitusest “Kas mu vinüülplaadimängija vajab eelvõimendit?”.

Erinevate eelvõimendite valiku leiad aga meie kodulehelt.

 

Manuaalne vs automaatne plaadimängija

Vinüülimängija automaatsuse tase annab võimaluse valida, kui palju sa mängijaga füüsiliselt – näiteks plaadi mängima panemisel – kontaktis olla soovid.

Manuaalse tüübi korral tõstad ja asetad helikäpa abil nõela plaadi vakku ning hiljem ära käsitsi. Automatiseeritud mehhanism võib tekitada müra, nii et käsitsi juhtimine on neile, kes hoolivad rohkem helikvaliteedist kui mugavusest.

Poolautomaatse tüübi korral alustad kuulamist helikäpa käsitsi langetamisega. Kui plaat on läbi, viib plaadimängija helikäpa algsesse stardiasendisse ja lülitab mootori välja. Sa ei pea muretsema selle pärast, et plaadi lõppedes jääb helipea plaadile nö tühjalt mängima.

Automaatse plaadimängijaga tuleb vajutada lihtsalt “Start” nuppu ja seejärel minema kõndida. Helikäpp liigub ise plaadi kohale ja laseb nõela õrnalt plaadi esiservale. Kui viimane lugu on läbi, tõuseb käpp üles, naaseb puhkeasendisse ja seadme mootor lülitub välja.

 

USB-liides – kellele ja miks?

Enamasti ostetakse plaadimängija selle produtseeritava analoogheli pärast. Ometi võib tulla ka soov oma heliplaadikogu digitaalselt talletada – näiteks juhuks, kui plaadiga peaks midagi juhtuma või selleks, et võtta oma muusikakogu endaga digitaalselt kodust väljapoole kaasa. Selle jaoks on osa tootjaid varustanud mõned vinüülimängijate mudelid USB-liidesega, mille kaudu saab vinüülil oleva muusika arvutisse salvestada. Muidugi on olemas ka teisi viise, kuid see on neist ilmselgelt lihtsaim. Siinkohal aga ettevaatust! Alati tasub uurida, millise resolutsiooniga on tootja muusika ülekandmist võimaldanud! Kadudega formaate sa ju kuulata ei tahaks?

 

 

Muud olulised plaadimängija omadused ja mõisted

Plaadimängija piltide vaatamine ei anna sulle palju teavet selle toimivuse kohta võrreldes teiste mudelitega. Tootjad kasutavad võrdluste tegemiseks algajate kõrvadele esoteeriliselt kõlavaid spetsifikatsioone ja parameetreid. Tasub võtta aega ja uurida, mida igaüks neist tähendab. Toome siinkohal välja mõned olulisemad.

Signaali-müra suhe (signal-to-noise ratio): mõõdab, kui palju taustmüra kuuled. Kõrgem number on siin parem, sest see tähendab rohkem helisignaali ja vähem müra. Otsimist tasub alustada mängijatest, mille vastav näit on üle 65dB.

Taasesituse kiirus (playback speed): enamik plaadimängijaid annab kiiruse valikuks 33-1/3 ja 45 pööret minutis. Kui ostad mängijat 78 p/m kiirusega plaatide jaoks, saab see hakkama tänapäevaste “mikrosoonte” edasiandmisega, kuid mitte vanaaegsete (shellak plaatide) salvestustega. Selleks tuleks hankida kindlasti lisaks spetsiaalne helipea, mis on varustatud nõelaga, mis mõeldud haruldaste laia vaoga plaatide kuulamiseks (shellak).

Sageduse ebalineaarsus (wow and flutter): see näit annab infot kui täpselt plaadimängija plaaditaldrikut keerutab. Liiga suur kõrvalekalle võib põhjustada kuuldava tempo kõikumise taasesitusel. Selle parameetri puhul on parem madalam arv, ideaalis alla 0,25%.

Millised kõlarid vinüülplaadimängijaga kokku sobivad?

Traditsiooniline ja endiselt väga populaarne viis plaadilt heli kuulmiseks on ühendada eelvõimendi väljund ja integreeritud võimendi phono-sisendiga või eel-/lõppvõimendi kombinatsiooniga, mis saadavad juba korralikult võimendatud signaali passiivsetesse põranda- või riiulikõlaritesse. Selline seadistus annab suurepäraseid tulemusi, kuid see võib olla kulukas ja võtta palju ruumi.

Väiksemate ruumide puhul sobib ka hästi lahendus, kus eelvõimuga plaadimängija ühendatakse otse phono-sisendiga aktiivkõlarite külge. Olenevalt rahakoti paksusest võib selline süsteem kõlada samaväärselt eelmisega, võttes sel juhul oluliselt vähem ruumi.

 

 

Mõned tootjad on lisanud paindlikkuse suurendamiseks sisseehitatud traadivaba funktsiooni. Populaarsel Audio-Technica LP-60XBT-l (ja ka teistel) on mugav Bluetooth® väljund.

Yamaha plaadimängijal TT-N503 on sisseehitatud MusicCast, mis võimaldab asetada plaadimängija kõikjale, kuhu soovite, ja edastada muusikat juhtmevabalt ühilduvatesse kõlaritesse kogu majapidamises.

Kas ja kuidas oma süsteemi parendada?

Olenevalt rahakoti paksusest, eelnevast kogemusest ja edasistest tarkadest valikutest on sul alati võimalik mõni seade või helisüsteemi komponent parema vastu välja vahetada. Vahel piisab juba olemasolevate seadete paremaks kohandamisest vastavalt kuulamisruumile. Oma helitehnikast maksimaalse tulemuse saamiseks võiks aga alati alustada hoopis kuulamisruumi enda tuunimisest, mis toob kõige kiiremaid tulemusi. Mida ja kuidas? Sellest juba meie järgmistes postitustes.